Mine sisu juurde

Martin Luther

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib luterluse rajajast; Saksa diplomaadi kohta vaata artiklit Martin Luther (diplomaat), Eesti suurtöösturi kohta vaata artiklit Martin Christian Luther; Lutheri teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Luther (täpsustus).
Martin Luther
Sünniaeg 10. november 1483
Eisleben (Saksa-Rooma riik)
Surmaaeg 18. veebruar 1546 (62-aastaselt)
Eisleben (Saksa-Rooma riik)
Amet tõlkija, teoloog, filosoof, pastor, kirjanik, jutlustaja, helilooja, Kirjutaja, reformaator
Autogramm
[muuda Wikidatas]

Martin Luther (sünninimi Martin Luder; 10. november 1483 Eisleben, Mansfeldi krahvkond, Saksimaa – 18. veebruar 1546 Eisleben, Saksimaa) oli saksa kristlik teoloog ja augustiini munk, kelle seisukohtadest sai alguse reformatsioon ning kes on oluliselt mõjutanud protestantismi (eriti luterlust) ja ka teiste kristlike traditsioonide õpetust.

Elu ja reformatoorne tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

Päritolu, haridus ja kloostriaastad

[muuda | muuda lähteteksti]

Luther sündis Eislebenis. Varsti pärast tema sündi kolis perekond Mansfeldi, kus pereisa Hans Luder töötas vasekaevandus- ja -sulatusettevõttes ning sai hiljem linnanõunikuks. Luther alustas haridusteed Mansfeldi ladinakoolis ja õppis mõnda aega ka Magdeburgis. 1501. aastal astus ta Erfurdi ülikooli, kus õppis vabade kunstide teaduskonnas. 1502. aastal sai ta bakalaureuse- ja 1505. aastal magistrikraadi. Isa soovis, et Martin jätkaks õpinguid õigusteaduses, ning Luther alustaski õigusteaduse õpinguid.[1]

1505. aasta suvel jäi Luther Stotternheimi lähedal tugeva äikese kätte ning tõotas perekonna valitud pühakule pühale Annale, et kui ta eluga pääseb, hakkab ta mungaks. 17. juulil 1505 astus ta augustiinlaste ordu Erfurdi kloostrisse. Tegemist oli ordu rangema haruga. Uurimuses on siiski rõhutatud, et äikesetormi ei saa pidada ainsaks põhjuseks, vaid pigem ajendiks juba süvenenud vaimsele ja eksistentsiaalsele kriisile. 1507. aastal pühitseti ta preestriks. Järgnenud aastatel õppis ta teoloogiat Erfurtis ja Wittenbergis ning viibis tõenäoliselt 1510–1511. aastal oma ordu ülesandel ka Roomas. 1512. aastal sai ta teoloogiadoktoriks ja temast sai Wittenbergi ülikooli piibliteaduse professor. Tema loengud psalmidest, Rooma kirjast, Galaatia kirjast ja Heebrea kirjast olid määrava tähtsusega tema teoloogilise kujunemise jaoks.[1]

Kloostris võttis Luther augustiinliku eluviisi erakordse tõsidusega. Hilisemates meenutustes rõhutas ta, et pidas oma ordu reeglit nii rangelt, et kui munklus oleks suutnud kedagi päästa, oleks ta pidanud end selleks sobivaks näiteks. Samas kirjeldas ta oma kloostrikogemust ka paastude, valvamiste, palvete, lugemise ja pihtimisega seotud sügava sisemise heitlusena.[2] Tema küsimus ei olnud üksnes selles, kuidas täita kloostrireegleid, vaid kuidas patune inimene võib leida armulise Jumala ees pääste. Eriti tähtis oli talle ordu generaalvikaar Johann von Staupitz, kes oli tema pihiisa, vaimulik nõuandja ja hiljem ka akadeemilise tee suunaja. Staupitz püüdis juhtida Lutherit inimese kui patuse enesevaatluselt Kristuse ja Jumala armu poole.[3] Uurijad on seepärast rõhutanud, et Lutheri hilisem kriitika munkluse ja tegude-õiguse suhtes ei lähtunud välisest põlgusest kloostrielu ning reeglite vastu, vaid lähtus konkreetselt inimese kogemusest, kes oli seda ideaali ise kaasaja kontekstis silmapaistva tõsidusega ja kompromissitu rangusega püüdnud teostada.[4]

Reformatoorse teoloogia kujunemine ja indulgentsid

[muuda | muuda lähteteksti]

Lutheri reformatoorse läbimurde taga polnud üksainus järsk pöördehetk, vaid pikem protsess, milles põimusid kloostrikogemus, piibliloengud ja vaidlus hiliskeskaegse skolastilise teoloogiaga. Luther pühendas suure osa oma ajast Piibli ja kirikuisade ning nende tekstide uurimisele ning omandas algkeeled. Tema tähelepanu keskmesse tõusid küsimused õigeksmõistmisest, armust, usust, meeleparandusest ja Pühakirja autoriteedist. 1518. aasta Heidelbergi disputatsioonis sõnastas Luther juba teravamalt kriitika nn tegude-õiguse suhtes ning arendas vastandust „au teoloogia” ja „risti teoloogia” vahel. 1519. aasta Leipzigi vaidlus viis aga arutelu indulgentsidest edasi kiriku ja paavsti autoriteedi küsimuseni.[5][6]

31. oktoobril 1517 avaldas Luther oma 95 teesi indulgentside kohta; pärimuse järgi kinnitas ta need Wittenbergi lossikiriku uksele. Teesid olid mõeldud akadeemiliseks vaidluseks ning neis kritiseeriti indulgentside müügiga seotud kuritarvitusi ja meeleparanduse moonutamist. Luther saatis teesid ka Mainzi peapiiskopile Albrechtile. Lutheril polnud mingit kavatsust rajada Rooma kirikust eraldiseisvat kirikut, vaid, sarnaselt nn piibellikele humanistidele (eesotsas Erasmusega), nõudis kiriku reformimist Pühakirja alusel ning naasmist varakristlusesse. Vaidlus laienes siiski kiiresti indulgentsidest palju kaugemale ning haaras hiljem juba teemasid paavstivõimu, sakramentide, kirikliku autoriteedi ja päästeõpetuse ehk soterioloogia raames.[5]

1520. aastal avaldas Luther kolm oma reformatoorse tegevuse seisukohalt võtmetähtsusega teost: "Saksa rahva kristlikule aadlile", "Kiriku Paabeli vangipõlv" ja "Kristlase vabadusest". Neis ründas ta paavstlikke nõudeid, kritiseeris senist sakramentide käsitlust ning sõnastas oma arusaama kristlikust vabadusest, mis rajanes usule ja Jumala armule, mitte inimese enda pingutusele.[6]

Hukkamõist, Wormsi riigipäev ja Wartburg

[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst Leo X mõistis 1520. aastal osa Lutheri seisukohtadest hukka bullas "Exsurge Domine". Luther vastas sellele paavstliku bulla avaliku põletamisega 10. detsembril 1520 ning 3. jaanuaril 1521 heideti ta bullaga "Decet Romanum Pontificem" kirikust välja. Samal aastal kutsuti ta Wormsis peetud riigipäevale, kus talt nõuti oma õpetuse tagasivõtmist. Erasmus kritiseeris väljaheitmise otsuse läbimõtlematust, kuna ta arvas, et Lutherit pole võimalik veenda, kui ta on juba nurka surutud. Luther keeldus oma seisukohtade tagasi võtmisest ning ütles, et kui teda ei veenda tema eksimustes Pühakirja tunnistuse ja selgete mõistusepäraste argumentidega, siis tema ei saa meelt muuta, kuna tema südametunnistus oli aheldatud Jumala sõna külge.[5][6]

Pärast Wormsi riigipäeva pandi Luther riigivande alla. Saksi kuurvürsti kaitse all viibis ta seejärel peidus Wartburgi lossis. Seal alustas ta Uue Testamendi tõlkimist saksa keelde. Tõlge ilmus 1522. aastal. Wartburgi periood oli oluline nii tema enda töö jätkumiseks kui ka reformatsiooni levikuks laiemale lugejaskonnale.[6][7]

Wittenbergi reformid, talurahvasõda ja hilisem tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Wittenbergi naasmist jätkas Luther jutlustamist, õpetamist ja kirikukorralduse kujundamist. 1522. aastal peetud nn Invocavit' jutlustes püüdis ta suunata reformatsiooni mõõdukale kursile ning ohjeldada radikaalsemaid suundi, rõhutades, et muutusi tuleb läbi viia jutluse ja õpetuse, mitte vägivalla abil. 1525. aasta Saksa talurahvasõja ajal väljendas Luther algul talupoegade mõnede kaebuste suhtes teatavat mõistmist, kuid lükkas tagasi evangeeliumi kasutamise relvastatud ülestõusu õigustamiseks. Kui ülestõus vägivaldseks muutus, avaldas ta kirjutise Wider die räuberischen und mörderischen Rotten der Bauern („Röövivate ja mõrvarlike talupoegade jõukude vastu”), milles kutsus ilmalikke võime ülestõusu jõuga maha suruma. Tema seisukohta on hiljem hinnatud üheks tema poliitilise ja ühiskondliku mõtlemise kõige vastuolulisemaks osaks. Luther, sarnaselt igale teisele reformaatorile, seisis tugevalt vastu radikaalidele.[6][8]

13. juunil 1525 abiellus Luther endise nunna Katharina von Boraga. Neil sündis kuus last. See abielu sai oluliseks näiteks protestantlikule vaimuliku- ja perekonnaelu käsitlusele. 1529. aastal ilmusid Lutheri "Väike katekismus" ja "Suur katekismus", mis kujunesid luterliku õpetuse ja kateheesi põhitekstideks. 1530. aasta Augsburgi usutunnistus, mille koostas peamiselt Philipp Melanchthon ja mille Luther heaks kiitis, sai luterliku traditsiooni tähtsaimaks usutunnistuslikuks dokumendiks.[1][6][9][10] Märksa hiljem ilmunud ning konfessionaalse luterluse raames väga olulist rolli mänginud konkordiavormeli (1577) ja -raamatu (1580) eest vastutasid Martin Chemnitz ja Jakob Andreae.

Lutheri suhtumine juutidesse muutus elu jooksul märgatavalt. 1523. aasta kirjutises Dass Jesus Christus ein geborener Jude sei („Et Jeesus Kristus sündis juudina”) kritiseeris ta juutide vägivaldset ja alandavat kohtlemist ning lootis, et evangeeliumi kuulutamine võiks viia nende pöördumiseni. Hilisemates kirjutistes muutus tema hoiak aga järsult vaenulikumaks. 1543. aastal avaldas ta kirjutised Von den Juden und ihren Lügen („Juutidest ja nende valedest”) ja Vom Schem Hamphoras und vom Geschlecht Christi, milles ta ründas juute ja judaismi äärmiselt karmilt ning kutsus üles sünagoogide ja koolide hävitamisele, juudi religioossete raamatute äravõtmisele ja juutide ühiskondlikule tõrjumisele.[11] Uurimuses on rõhutatud, et neid tekste ei saa pidada Lutheri pärandi kõrvaliseks osaks, kuigi nende hilisem vastuvõtt ja mõju on olnud vaieldav ning eri aegadel erinev.[11] Luther jätkas õpetamist, jutlustamist ja kirjutamist kuni elu lõpuni. Ta suri 18. veebruaril 1546 sünnilinnas Eislebenis ning maeti Wittenbergi lossikirikusse.[1][12]

Lutheri teoloogia ja mõju

[muuda | muuda lähteteksti]

Õigeksmõistmine, arm ja ristiteoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Lutheri teoloogia keskmes on õpetus, et inimene mõistetakse Jumala ees õigeks mitte oma teenete, vagadusharjutuste või heade tegude tõttu, vaid Jumala armu läbi, mis võetakse vastu usu kaudu Kristusesse. Luterlikus traditsioonis väljendatakse seda sageli vormeliga sola gratia ('üksnes armust') ja sola fide ('üksnes usust'). Selles vaates ei ole head teod pääste põhjus, vaid selle vili. Lutheri jaoks tähendas see ühtlasi kriitikat arusaama suhtes, nagu võiks inimene oma vaimuliku edenemise või moraalse pingutusega Jumala soosingut välja teenida.[1][6]

Lutheri reformatoorse läbimurdega seostub ka tema nn ristiteoloogia, milles ta vastandas „au teoloogia” ja „risti teoloogia”. Tema järgi ei tunta Jumalat õigesti mitte inimliku hiilguse, jõu ja tarkuse kaudu, vaid ristilöödud Kristuses, kus Jumal ilmutab end viisil, mis purustab inimese uhkuse, enesekindluse ja suunab ta üksnes Jumala armu peale lootma.[6]

Pühakiri, kirik ja sakramendid

[muuda | muuda lähteteksti]

Luther pidas Pühakirja kristliku õpetuse kõrgeimaks normiks. Tagantjärele on seda seisukohta nimetatud ladinakeelse terminiga sola scriptura. Õpetusliku vaidluse korral tuli tema järgi viimaks apelleerida mitte kiriklike dekreetide või hilisema traditsiooni, vaid Pühakirja tunnistusele. Samas ei olnud tema eesmärk rajada usku kellegi individuaalsele arvamusele, vaid siduda kiriku õpetus tagasi selle allika külge, mida ta pidas normatiivseks.[6]

Sakramentidest seadis Luther kesksele kohale ristimise ja armulaua. Ta lükkas tagasi käsitluse, mille järgi armulaud oleks pelgalt sümboolne mälestusakt, ning rõhutas Kristuse reaalset kohalolu armulauas. Samal ajal kritiseeris ta keskaegse kiriku keerukaks kujunenud sakramentaalset süsteemi ning püüdis siduda sakramendid taas tihedamalt evangeeliumi tõotusega. Armulaua puhul rõhutas Luther Kristuse tõelist kohalolu: armulaud oli tema silmis Kristuse tõelise ihu ja vere andmine ja vastuvõtmine koos leiva ja veiniga. Seejuures ei nõustunud ta transsubstantsiatsiooni õpetusega, mille järgi leiva ja veini substants muutub Kristuse ihu ja vere substantsiks, kuigi välised omadused jäävad samaks. Luther leidis, et selline aristotellikule substantsi ja aktsidentsi eristusele toetuv seletus ei ole vajalik, kuna Kristuse tõeline kohalolu armulauas tuleb tema järgi vastu võtta Kristuse sõnade põhjal, ilma et seda peaks seletama skolastilise metafüüsika abil.[13] [1][6]

Lutheri kirikukäsituses ei olnud kirik esmalt hierarhiline institutsioon, vaid evangeeliumi kuulmise ja sakramentide jagamise ümber kogunev usklike osadus. Kiriku eesmärgina nähti pühade varustamist. Tema õpetus kõigi ristitud kristlaste üldisest preesterlusest nõrgendas järsku vastandust vaimulike ja ilmikute vahel, ehkki ta ei kaotanud kiriklikke ametiposte kui selliseid.[1]

Vaidlus Erasmusega ja kahe riigi õpetus

[muuda | muuda lähteteksti]

Vaidluses Erasmusega rõhutas Luther, et patt on inimest sedavõrd kahjustanud, et inimene ei saa pääste küsimuses oma vabast tahtest Jumala poole pöörduda. Seda seisukohta arendas ta eriti teoses "Tahte orjusest". Sellega ei eitanud ta, et inimesel oleks maises ja ühiskondlikus elus valikuvõimet, kuid pääste suhtes pidas ta inimest täielikult Jumala armust sõltuvaks. Pääste küsimuses nõustus Luther Augustinusega, kelle kohaselt oli inimene enda loomupärases ja langenud seisundis võimetu Jumalat tahtma ning tema poole pöörduma. Augustinuse järgi oli kogu langenud inimkond üks massa damnata ehk neetud või pigem needuse all olev mass, millest Jumal valmistab ühed nõud auliseks, teised autuks tarbeks. Seega oli inimese päästeks vaja Jumala sekkuvat armu, mis Lutheri sõnastuse kohaselt oli inimesest väljaspool (ld k extra nos). Jumala armuline sekkumine tõi esile inimese südamehoiaku muutumise ja Püha Vaimu poolt esile toodud vaimuliku elluärkamise, mille tagajärjel hakkab usklik, kelle tahe oli varem patu külge orjastatud, tahtma Jumalale meelepäraseid asju.[6]

Kristliku elu käsitluses rõhutas Luther, et usk vabastab inimese enesekesksest püüdest iseennast õigeks teha ning suunab ta teenima ligimest. Seetõttu on head teod Lutheri järgi vältimatud, kuid need ei teeni päästet välja. Seda väljendab tema tuntud paradoks, et kristlane on usu läbi vaba isand kõige üle, kuid armastuses ka kõigi teenija.[6]

Ühiskonna ja poliitika käsitlemisel on Lutheriga seotud nn kahe riigi õpetus. Selle järgi valitseb Jumal maailma erineval viisil: vaimulikus valdkonnas evangeeliumi kaudu ning ilmalikus valdkonnas seaduse, korra ja valitsuse kaudu. Lutheri eesmärk oli eristada pääste ja südametunnistuse küsimusi ilmalikust sunnivõimust, kuigi tema poliitilisi seisukohti on hiljem hinnatud vastuoluliselt, eriti seoses tema hoiakuga Saksa talurahvasõja ajal.[6][8]

Saksakeelne piiblitõlge, muusika ja kultuuriline mõju

[muuda | muuda lähteteksti]

Lutheri piiblitõlge saksa keelde mõjutas sügavalt nii usuelu kui ka saksa kirjakeele arengut. 1522. aastal ilmus tema tõlgitud Uus Testament ning 1534. aastal Piibli terviktõlge koos apokrüüfidega.[14] Luther ei olnud esimene saksa piiblitõlkija: enne teda oli ilmunud hulk kõrg- ja alamsaksakeelseid piibliväljaandeid, kuid need jäid enamasti Vulgata sõnajärge ja väljendusviisi järgivateks ning mõjusid rahvakeele seisukohalt kohmakamalt.[15] Lutheri tõlge eristus varasematest tõlgetest ulatusliku leviku, humanistliku filoloogilise töö, teoloogilise mõju ja keelelise mõjukuse poolest. Tõlketöö tugines humanistliku piibliteaduse allikatele, eriti kreekakeelse Uue Testamendi puhul Erasmuse väljaannetele, ning ei olnud ainult Lutheri üksiktöö: Uue Testamendi tõlget vaatas Wittenbergis läbi teiste seas Philipp Melanchthon, hilisema Vana Testamendi ja tervikpiibli valmimisel osalesid ka teised Wittenbergi õpetlased.[15][14]

Eriti tuntuks sai Lutheri tõlge Rm 3:28-s, kus ta lisas sõna allein 'üksi, üksnes': „üksnes usu läbi”. Sõna ei esine kreeka tekstis ega ladina Vulgatas ning Luther tunnistas seda ka ise oma 1530. aasta kirjutises "Sendbrief vom Dolmetschen" ("Läkituskiri tõlkimisest").[16][17] Luther kaitses seda saksa keelepruugi ja Pauluse mõtte seisukohalt õigustatud tõlkeotsusena, väites, et eitus ja jaatus nõuavad saksa keeles sageli sellist täpsustavat sõna.[14] Uurijad on hiljem rõhutanud, et Lutheri põhjendus ei olnud üksnes keeleline: tõlkevalikut kujundasid korraga idiomaatilise (eriomased väljendid) saksa keele nõuded, Pauluse teksti eksegees ja Lutheri läbimurre õigeksmõistmise õpetuses.[16] Seetõttu on täpsem öelda, et Lutheri tõlge oli teadlik, avalikult kaitstud ja teoloogiliselt laetud tõlkeotsus, mitte varjatud viis teksti moonutada. Piiblitõlke teoorias ei peeta tõlkimist lähtekeele sõnade mehaaniliseks kordamiseks, vaid lähtekeelse sõnumi võimalikult täpse vaste leidmiseks sihtkeeles; seetõttu võib tõlkija mõnes kohas teha lähtekeeles kaudselt väljendatud mõtte sihtkeeles selgemalt nähtavaks, kui see on vajalik teksti mõtte edasiandmiseks.[18][19] Lutheri allein-lisandi puhul jäi vaidluskohaks seega mitte see, kas tõlge võib üldse lähtekeeles implitsiitset mõtet sihtkeeles eksplitsiitsemaks teha, vaid see, kas just see sõna väljendas õigesti Pauluse mõtet selles kirjakohas.

Koraalid ja koguduselaul

[muuda | muuda lähteteksti]

Luther andis muusikale reformatsioonis olulise õpetusliku ja liturgilise rolli. Tema jaoks ei olnud laul üksnes jumalateenistuse kaunistus, vaid evangeeliumi kuulutamise, usu õpetamise ja koguduse ühise tunnistuse vahend. Uurimuses on rõhutatud, et Luther pidas muusikat reformatsiooni sõnumi edasiandmisel tähtsaks tööriistaks ning luterlikes alades kujunes sellest kiiresti osa kooliharidusest, koorikultuurist ja koguduseelust.[20] Luther kirjutas või kohandas ligikaudu kolm tosinat vaimulikku laulu, millest osa olid parafraasid psalmidest, osa katekismuslikud või kirikuaasta teemadel. Varaseim luterlik lauluraamat, nn Achtliederbuch („Kaheksa laulu raamat”, 1524), sisaldas kaheksat laulu, millest neli olid Lutherilt. Samal aastal ilmunud Erfurt Enchiridion sisaldas 24 laulu, millest 17 olid Lutherilt.[21][22]

Lutheri koraalid ja vaimulikud laulud aitasid kaasa protestantliku koguduselaulu ja saksa luterliku koraalitraditsiooni kujunemisele. Luterlik koraal oli rahvakeelne stroofiline kirikulaul, mida lauldi koguduses. Nende laulude tekstid põhinesid sageli piiblil, psalmidel, ladinakeelsete hümnide tõlgetel või usutunnistuslikel teemadel ning viisides kasutati nii juba varasemaid kiriklikke kui ka rahvalikumaid meloodiaid.[23] Lutheri lauludest said eriti tuntuks näiteks „Ein feste Burg ist unser Gott” („Üks kindel linn ja varjupaik”) ja „Vom Himmel hoch, da komm ich her”.[23] Samas ei tähendanud Lutheri reform kohest üleminekut üksnes koguduse ühislaulule: varases luterluses jäid koor, ladinakeelne liturgia ja mitmehäälsus veel pikaks ajaks olulisele kohale ning koguduselaulu osakaal kasvas piirkonniti ja järk-järgult.[24]

Mälestusmärgid

[muuda | muuda lähteteksti]

1862. aastal püstitati Keila lähedale Martin Lutheri pronksist mälestussammas, mis hävitati 1949. aastal.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. 1 2 3 4 5 6 7 "Martin Luther". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 27. märtsil 2026.
  2. ↑ Roland H. Bainton (1995). Here I Stand: A Life of Martin Luther. New York: Penguin. Lk 40–45.
  3. ↑ "Johann von Staupitz". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 11. mail 2026.
  4. ↑ Heiko A. Oberman (1989). Luther: Man Between God and the Devil. New Haven: Yale University Press. Lk 134–150.
  5. 1 2 3 "Martin Luther: The indulgences controversy". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 27. märtsil 2026.
  6. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 "Martin Luther". Stanford Encyclopedia of Philosophy. 2020. Vaadatud 27. märtsil 2026.
  7. ↑ "Biblical translation". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 27. märtsil 2026.
  8. 1 2 "Martin Luther: Diet of Worms". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 27. märtsil 2026.
  9. ↑ "Small Catechism". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 27. märtsil 2026.
  10. ↑ "Augsburg Confession". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 27. märtsil 2026.
  11. 1 2 Thomas Kaufmann (2017). Luther's Jews: A Journey into Anti-Semitism. Oxford: Oxford University Press.
  12. ↑ "Wittenberg". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 27. märtsil 2026.
  13. ↑ Martin Luther. "The Babylonian Captivity of the Church". Christian Classics Ethereal Library. Vaadatud 27. märtsil 2026.
  14. 1 2 3 Mary Jane Haemig (2011). "Luther on Translating the Bible" (PDF). Word & World. Vaadatud 11. mail 2026.
  15. 1 2 Arnoud S. Q. Visser (2018). "The Luther Bible" (PDF). The New Cambridge History of the Bible. Vaadatud 11. mail 2026.
  16. 1 2 Charlotte Methuen (2017). "'These four letters s o l a are not there': Language and Theology in Luther's Translation of the New Testament". Studies in Church History. Vaadatud 11. mail 2026.
  17. ↑ Martin Luther. "Ein Sendbrief vom Dolmetschen: a digital edition". Taylor Editions. Vaadatud 11. mail 2026.
  18. ↑ Eugene A. Nida; Charles R. Taber (1969). The Theory and Practice of Translation. Leiden: E. J. Brill. Lk 12.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  19. ↑ Charles R. Taber (1970). "Explicit and Implicit Information in Translation" (PDF). The Bible Translator. Vaadatud 11. mail 2026.
  20. ↑ J. Andreas Loewe (2013). "Why do Lutherans Sing? Lutherans, Music, and the Gospel in the First Century of the Reformation". Church History. 82: 69–89. DOI:10.1017/S0009640712002521.
  21. ↑ "Luther's Works – 1524". Gruber Rare Books Collection. Vaadatud 11. mail 2026.
  22. ↑ "Erfurt Enchiridion". Trinity College Dublin Library. Vaadatud 11. mail 2026.
  23. 1 2 "Chorale". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 27. märtsil 2026.
  24. ↑ Joseph Herl (2008). Worship Wars in Early Lutheranism: Choir, Congregation, and Three Centuries of Conflict. Oxford; New York: Oxford University Press. Lk 3–22. DOI:10.1093/acprof:oso/9780195365849.001.0001.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Martin_Luther&oldid=7155542"